Marss on lähenemas oma vastasseisule. Et see leiab aset "alles" 28. augustil, tundub "aega küll olevat". Pealegi - nagu korduvalt rõhutatud - on Marss pärast vastasseisu vaadeldav õhtuti, enne vastasseisu aga hommikuti. Ja hommikune vaatlus on, teadagi, ebamugav...

Siiski on vähemalt kaks põhjust, mille pärast soovitame vaatlustega kohe algust teha. Esiteks: tarvitseb vaid heita pilk öisesse lõunataevasse, et näha - Marss on juba praegu "suur ja hele", nii läbimõõt kui heledus on enam kui 90% maksimaalsest. Seevastu meie jaoks väga oluline parameeter - planeedi kõrgus horisondist - väheneb pidevalt, olles augusti lõpus-septembri alguses vaid 15 kraadi horisondist praeguse 18 kraadi asemel. Mida madalamal on planeet, seda rohkem jääb temalt tuleva valguse ette meie atmosfääris olevat tolmu ja pilvi ning seda tuhmim ning rahutum on tema kujutis teleskoobis.

Aga see pole veel kõige suurem häda. Kui me planeeti vaatleme, tahame seal ka "midagi näha". Ja just praegu on Marss kõige huvitavam: polaarmüts meie poole pööratud lõunapoolusel on piisavalt suur ja hele, Marsi "mered" mis kevadeti (mõeldud on muidugi Marsi kevadet!) kiiresti tumenevad, on juba piisavalt kontrastsed ning kesksuviste tolmutormideni on veel aega. Kui heita praegu pilk punasele planeedile läbi kasvõi suhteliselt väikese, 50 - 60 kordse suurendusega teleskoobi, on nii polaarmüts kui lõunapoolkera "mered" üsna selgesti eraldatavad.

Vaatlesime Marssi ööl vastu 2. augustit Tartu Tähetorni Zeiss'i teleskoobiga. Et planeet on madalal, oli kujutis muidugi kehv. Sellegipoolest - polaarmüts oli kogu aeg selgesti näha ja ka "mered" selle ümber tundusid piisavalt kontrastsed. Sellest, mida me nägime, annab ülevaate lisatud videoklipp. Filmitud on digitaalse videokaameraga "Panassonic".

Proovige (kasutades pildi all olevat juhtsiini) vaadata filmi kaadrite kaupa - siis näete, kuidas tumedad laigud muutuvad sõltuvalt atmosfääri mürast. Kui aga vaadata jooksvat filmi, paistab pilt üsnagi stabiilne.

Siin ongi põhjus, miks visuaalsed vaatlused andsid aastakümnete jooksul paremaid tulemusi kui forograafilised. Inimsilmal on omadus nähtud pilte võrrelda, filtreerides sealt välja püsivad detailid. Nagu videokaamerate CCD-plaat annab ka silma võrkkest soojuslikku müra, millega loodus on ammuilma kohandunud. Nii oli kuni viimase aastakümneni maapealsetel vaatlustel Marsi joonistel otsustav tähtsus. Et atmosfäärimüra on igal pool ja igal ajal erinev, kogub Planeediuuringute Keskus selliseid jooniseid tänaseni.

Aga vahepeal on arvutustehnika jõudnud tasemele, kus tuhandete videovõtete riitaladumine ning filtreerimine pole enam probleemiks. Milline on tulemus, võite näha järgmisel pildil, mis on tehtud umbes kaks tundi pärast meie filmi.

Kas tunnete ära filmil nähtud detailid? Pilt on tehtud Itaalias (kus Marss pea 20 kraadi kõrgemal), virna on laotud 1000 CCD-võtet. Pärit on ta marsivaatlejate veebisaidilt http://elvis.rowan.edu/marswatch/ kuhu riputatakse vaatamiseks kõik sinna saadetud pildid.

Aastaaegade vaheldumisega seotud muutused on Marsi vaatlemisel üks kergemini jälgitavaid asju. Suve edenedes polaarmüts sulab, muutudes järjest väiksemaks ja tuhmimaks, kuni kaob sootuks. Mered algul tumenevad, siis kontrast väheneb ning liivatormide korral pole neist jälgegi. Jälgitav on ka planeedi pöörlemine, see nõuab siiski mõnevõrra tugevamat, vähemalt 150-kordset suurendust.

Aastaajad Marsil

Marss ja Maa on kaksikvennad üsna mitmes mõttes. Nende pöörlemisperioodid on üsna ühepikkused - Maal 24 tundi, Marsil 24 tundi 37 minutit. Telje kalle orbiidi tasandi suhtes on veelgi sarnasem: Maal 66° 34', Marsil 64° 49'. Sarnane on ka telje orientatsioon - nii Maa kui Marss on periheelis (lähim punkt Päikesele) just siis, kui suvi on lõunapoolkeral. Ja tänu sellele on lõunapoolkera talved mõlemal planeedil märksa pikemad (Kepleri II seaduse järgi liigub planeet afeeli lähedal aeglasemalt kui periheelis, see teebki talve pikemaks!) ning külmemad (asub ju planeet sel ajal Päikesest kaugemal).

Kui Maal on erinevus pigem sümboolne (meie talv on lõunapoolkera omast lühem vaid 5 päeva võrra), siis Marsil on see tänu piklikule orbiidile tervelt 100 päeva. Kui Maale langeva päikesevalguse intensiivsus kahaneb afeelis olles periheeliga võrreldes vaid 7% võrra, siis Marsil on lõunapoolkera talv ligi poolteist korda külmem kui põhjapoolkeral. Kui juba Maal on lõunapooluse jääväljad kümmekond korda võimsamad põhjapooluse omadest, peab Marsi lõuna-polaarmüts olema veelgi vägevam. Seda ta ka on, ulatudes kevadeti troopikavööndi (Marsil 25 laiuskraad) piirile välja. Kui saabub lühike "kuum" suvi, hakkavad jääväljad kiiresti ... mitte sulama, vaid aurustuma: madala õhurõhu tõttu ei saa vesi olla Marsil vedelas olekus. Põhjasuunas leviv niiskus paneb tumenema "mered" ja tekitab mõnikord ka pilvi.

Kui saabub suvine pööripäev, hakkab aurustuma ka poolusele külmunud süsihappegaas. Antarktika külmarekordid (-88 kraadi Celsiuse järgi) jäävad selgelt kõrgemale süsihappegaasi tahkumistemperatuurist (-96 kraadi) ja seetõttu meie Maal "kuiva jääd" looduses ei esine. Marsil pole see probleemiks - talvisteks temperatuurideks on mõõdetud isegi -140 kraadi. Seepärast moodustabki "kuiv jää" märkimisväärse osa polaarmütsist. Aurustudes hakkab seegi gaas voolama põhja poole; maapinna konarustel tekkivad pöörised kergitavad üls tolmu ning suvise pööripäeva paiku mattub kogu planeet punakasse vinesse, mis varjab vaatleja eest kõik detailid.

Suur vastasseis tähendabki seda, et Marss asub Maale - järelikult ka Päikesele - hästi lähedal. Seega on planeet tänavuse vastasseisu ajal periheelis ja me võime kõiki neid protsesse oma silmaga jälgida.

Marsi pöörlemine.

Teine asi, mida kooliraamatud tavaliselt Marsiga seoses reklaamivad, on Marsi pöörlemine. Et see on suhteliselt kiire, peaks ta olema teleskoobis kergesti jälgitav.

Aga ei ole. Kõige selgem detail - polaarmüts - pöörlemisest osa ei võta. "Mered" on liiga suured ja häguste servadega, et nende asendi väike muutus silma torkaks. Et pöörlemist märgata, peab vaatlus olema piisavalt pikk (kuue tunniga teeb Marss nagu Maagi veerand pööret); selleks et laikude varasem asend meeles püsiks, tuleb see üles joonistada. Või pildistada.

See, et Maa ja Marsi ööpäevad on enam-vähem ühepikkused, tähendab, et kui järgmise öö vaatlust alustatakse umbes samal ajal, on ka Marss enam-vähem samas asendis. Nii saab igal õhtul-hommikul alustada vaatlust eelmise päeva tulemuste kontrolliga: kas varem nähtud detailid on samas kohas, kuivõrd on muutunud nende kuju ja suurus.

Praegusel interneti-ajastul võimaldavad paljud planetaariumiprogrammid manada ekraanile Marsi "teoreetilise väljanägemise" mingil ajahetkel. Loomukikult lähtuvad need Marsi varasematest kaartidest ega kajasta mingil moel planeedi tegelikku väljanägemist. Vaatlejale on need "vaated" abiks nähtud detailide äratundmisel, mitte mingil juhul ei maksaks hakata planeedilt otsima pildil esinevaid detaile.

Soovime püsivust neile, kes asja omapäi ette võtavad. Teistel soovitame läbi astuda astronoomiahuviliste kokkutulekult Tõraveres 8 - 12. augustil. Marssi vaadeldakse hommiku poole ööd; millise teleskoobiga nimelt, soovitame varem järgi kuulata. Siis saate ka teada, mis kellaks oleks sobiv tulla.

Kui olete Marsi teleskoobis ära näinud, mõelge sellele, millist püsivust ja fantaasiat nõudis möödunud sajandi vaatlejatelt kõigi nende detailikeste äratundmine, kinnitamine ja paikapanek kaardil. Ja ega see alati õnnestunudki - ajalugu tunneb paljusid Marsi objekte, mille olemasolu kosmosereisid ei kinnitanud. Kanaleid näiteks.