Selle aasta neljast varjutusest on Eestist näha kaks: rõngakujuline päikesevarjutus 31. mai varahommikul ja täielik kuuvarjutus 9. novembril. Tõsi küll - rõngakujulist Päikest me taevas ei näe, see-eest on tegu viimase kümnendi suurima osalise varjutusega.
Rõngakujuline varjutus tekib siis, kui Kuust ei jätku terve päikeseketta katmiseks: ta küll läheb Päikesest "otse üle", aga olles läbimõõdult väiksem, jätab katmata selle ääreosad. Nii näemegi taevas heledat rõngast, mille keskel on tume Kuu.
Millal selline asi juhtub?
Kuu orbiit on piklik, tema kaugus Maast muutub 356410 kilomeetrist (vähim kaugus Maast ehk perigee) 406697 kilomeetrini (apogee). See on üsna suur vahe (üle 10%!) ja sellele vastavalt muutub ka Kuu näiv läbimõõt (33'31" perigees ning 29'22" apogees). Kuna Päikese läbimõõt jääb aastaringselt 31 ja 32 kaareminuti vahele, ei ulatu apogees oleva Kuu vari Maa pinnani.
Just nii saab olema 31. mail. Kuu on apogees kolm päeva varem (28. mail kell 13 UT) ja varjutuse momendiks jääb tema varju tipp rippuma kuhugi 5000 kilomeetri kõrgusele. Laieneva koonuse kujuline poolvari (kus nähakse osalist varjutust) katab nagu tavaliselt umbes kolmandiku Maakera päevapoolest.
Aga sellega saabuva varjutuse iseärasused ei lõpe. Tegu on suhteliselt haruldase polaarvarjutusega, kus Kuu vari üksnes riivab Maakera põhjapoolset "otsa". (NB! Mitte põhjapoolust, vaid Päikese poolt valgustatud poolkera põhjapoolseimat punkti. Et praegu on suvi ja põhja-polaarvööndis polaarpäev, langeb vari üle pooluse ja näiteks Gröönimaal on varjutus nähtav üsna täpselt kohaliku kesköö aegu.)
Mõningase ülevaate varjutuse geomeetriast annab Fred Espenak'i koostatud kaart (tabelis esimene),
kus näeme nii varjutuse keskpunkti Islandi lähistel ("Greatest Eclipse"), põhjapoolust (meridiaanide lõikepunkt) kui kohta Hiina rannikul, kus päike varjutuse ajal seniidis ("Sub Solar").
Seda, mismoodi varjutus meie mail näha on, on parem uurida järgmiselt kaardilt.
Kolmas kaart näitab veidi täpsemalt, kuhu tuleks teravamate elamuste saamiseks rännata.
Seda, mismoodi varjutatud päike ühes või teises kohas välja näeb, leiate ka ajakirja Sky and Telescope
varjutuse artiklist. Sealt on pärit ka järgmine pilt:
Varjutuse käigust pakuvad põhjanaabrite astronoomiaseltsi URSA mehed aga järgmist pilti:
|
Varjutuse käik Oulus; ega ta Tallinnas-Tartuski palju kehvem pole
Ainult kellaajad on meil: algus 5.33, keskmoment 6.32, lõpp 7.36
|
Kuidas vaadelda ja mida näha on?
Kui ilm ilus, tuleks kasutada samu vahendeid kui Merkuuri ülemineku jälgimisel, lugeda võiks ka 1999. aasta päikesevarjutuse eel kirjutatud õpetussõnu -
Päikese vaatlemisel tuleb silmi hoolikalt kaitsta!
Pilves ilma korral tuleb piirduda konstanteeringuga, et ilm tõesti viis-kuus korda pimedamaks läheb. Varjutuse maksimaalne faas Tallinnas on 0.86 (diameetrite järgi); päikesekettast on siis varjatud ca 80% (Tähetorni Kalender pakub 78%).
Mismoodi neli aastat tagasi varjutust vaadeldi, seda võite näha aadressil
http://www.obs.ee/~helle/varjutus/teisi.htm
Aga seekordne varjutus tuleb oluliselt ägedam... Ainult et tema jälgimiseks tuleb üsna vara üles tõusta: varjutus algab kell 5.33 (kohaliku suveaja järgi), keskmoment saabub kell 6.32 ja lõpp kell 7.36.
Paras aeg tööle minema hakata, pea täis mõtteid Looduse vägevusest.
