Vaatleja
Astronoomiline abimees (2/2003): Artikkel
19.03.2003 TAL-150P8
Tõnis Eenmäe

1. Esimesed muljed

Peale kuuajalist ootamist jõudis tellitud teleskoop lõpuks kohale. Esimene mulje, mis jäi oli: kastid teleskoobi osadega on suured! TAL-150P8 on pakitud kahte vineerist kasti, mis koos sisuga kaaluvad 65 kilo ringis. Mõlemad kastid olid omajagu räsitud, mis viitab pikale teekonnale (teleskoop pandi teele Novosibirskist) ning ümberlaadimispunktide tööliste lohakusele. Kes tahab, et kastid kestaks, peaks niikuinii need mingi kaitsva kihiga katma.

Pikemas kastis on lisaks teleskoobile ja sambale veel peenoptika (okulaarid, filtrid ning otsija) ja täiesti korralik kruvikeeraja. Suurema kasti pikkus on mõõtmiste järgi pisut lühem kui 130 cm. Suur pikkus võib autoomanikele probleemiks saada, igaks juhuks tuleks pakiruum ja salongi laius üle mõõta. Väiksema kasti mõõdud on ca 50x50x25 cm, seal on ekvatoriaalne monteering, toiteplokk ning vastukaal.

Kastide avamisel selgus, et kõik teleskoobi jupid olid äärmiselt hästi pakitud. kastid.jpg Igal asjal on oma koht - teleskoobi toru ja samba jaoks on suures kastis süvenditega klotsid (nii alumises osas kui kaanel). Sama pilt avaneb väiksemas kastis.

2. Kokkupanemine

Alustasime sambast. Erinevalt mõnda sorti Mizaritest on TAL-150P8 sammas ühes tükis ja muutunud ka kergemaks. Kolm jalga käivad samba külge poldiga. Nende kinnitamisel tuleks kindlasti jälgida, et polt satuks õigesti keermesse - pidime mitu korda proovima. Samba vertikaalsuse huvides peaks jalad samba alumise otsaga tasa sättima - leidsime, et ses suhtes on pisut mänguruumi. Jalgade otstes on plastmassist "padjakesed", mis jäävad vastu maad ning peaks vibratsioone summutama. Reaalselt on nad üsna jäigast plastmassist ja pigem soodustavad värinaid. Kaval on need asendada millegi muuga, näiteks asetada maapinnale kummitükid.

Juba samba kokkumonteerimisel avastasime, et "vene kombe" kohaselt on kõik kruvid ja liikuvad detailid kaetud ohtra määrdega. Seepärast peaks kokkupanemisel kuni päris lõpuni olema käepärast mõned lapid, millega käsi ja teleskoopi puhastada.

[Pilt: TAL-150P8 sammas ja monteering]
TAL-150P8 monteering on igati korralik. Nähtaval on mootoriplokk koos "peenliikumise" ja polaartelje lukustamise kruvidega. Monteering kinnitub sambale kolme kruvi abil. Mõlemad teljed on varustatud koordinaatskaaladega, mis õnnetuseks ei ole väga täpsed.
Mizaritega kokku puutunud teavad, kui tüütu oli monteeringut samba peale kinnitada (kinnitus on vindiga). See probleem on elegantselt lahendatud - samba ülemises osas on 3 kruvi, mis keeratakse "välja". Seejärel asetatakse monteering sambale ning keeratakse kruvid kinni. Kõik. Monteeringut saab enne kinnikruvimist ka samba peal 360 kraadi pöörata (väga mugav lahendus taevapooluse üles otsimiseks!). Täpsustuseks ütlen - saab juhul, kui vaatluskoha laiuskraad on 40-50 või vähem. Meil jäävad monteeringu kinnitamise kruvid mootoriblokile ette. Üldse on võimalik teleskoopi kasutada ekvaatorilt kuni 70.-nda laiuskraadini. Kogu monteering jättis mulje stabiilsusest ja heast tööst.

Järgmiseks kinnitasime monteeringule teleskoobi toru hoidvad rõngad. Ka see on tehtud väga lihtsaks - lihtsalt kruvid rõngad alusplaadile kinni. toruhoidjad.jpg Eemaldatavad toru hoidjad annavad võimaluse monteeringule misiganes seadmeid kinnitada - näiteks fotoaparaadi või mõne teise teleskoobi.

Viimaks olime nii kaugel, et hakkasime teleskoobi toru monteeringule tõstma. Toru oli kastis hermeetilises tugevas kilekotis. Kui saime toru kätte, kostis selle seest kahtlast krõbinat ja kolinat. Kui toru alumiselt otsalt katte ära võtsime, pudenes välja kuus papitükikest, mis esialgu olid kuhugile liimitud. Kolinat tekitas peapeegel, mis peeglihoidjas loksus. Pikemalt kirjutan teleskoobi torust edaspidi. Kinnitasime toru monteeringule torukinnitamine.jpg. Toru hoidjaid on võimalik niimoodi timmida, et toru saab väikese pingutusega pöörata ümber oma telje ning nihutada rõngastes edasi-tagasi - võimalus, mis on väga mugav reaalselt vaadeldes.

[Pilt: TAL-150P8 toru eestvaade]
Sekundaarpeegel on kinnitatud neljaharulisele, igati justeeritavale hoidjale. 2 tollise fokuseerija küljes on näha mitmed kinnituskruvid. Ka otsija on ühendatud viisil, mis võimaldab otsijat kergelt eemaldada. Loomulikult saab ka otsijat 6 kruvi abil õigeks seada.
Otsija käib teleskoobi toru peale väga korraliku hoidjaga - 2 rõngast, kummalgi 3 kruvi täpseks tsentreerimiseks. Hoidja ise kinnitub torule "relssidega", millel veel fikseerimiskruvi olemas. Väga hea lahendus! Siinkohal tuleb jälle ütelda, et 6 kruvi olid mõnuga määritud ja puhastamisel tuleks hoolikas olla - otsijat puudutatakse suhteliselt sageli ja iga kord näppe puhastada on võrdlemisi tüütu.

Viimase olulise konstruktsiooniosana kinnitasime vastukaalu. Justnimelt kinnitasime - näiteks Mizaril on püsiva kinnitusega vindiga pulk, millel asuvad liigutatavad pommid. TAL-150P8 puhul tuleb vastukaalu pulk monteeringu külge kinni keerata. See võimaldab teleskoobi mõõte transpordi ajaks kõvasti vähendada. Teine väga positiivne uuendus oli pommide liigutamise lihtsus - avad arretiiri ja nihutad pommi mööda pulka vajalikku asendisse. vastukaal.jpg

Kui teleskoop kokku pandud, tuleks paika sättida polaartelg ja kogu kaadervärk tasakaalustada. Polaartelje sättimine on tehtud oluliselt mugavamaks, võrreldes Mizariga. Säilinud on "kang", selle ülesandeks on telg lõplikult fikseerida. Juurde on tulnud kruvi, mis lubab telje lukustada ka siis, kui "kang" lahti - see annab võimaluse palju täpsemaks polaartelje seadmiseks.

Tasakaalustamisega sai omajagu vaeva näha. Käändeteljes saab tasakaalu (lahti keeratud käändetelje korral jääb toru paigale) kergesti sättida - keerata toru hoidjate kruvid natukene lõdvemaks ning nihutada toru edasi või tagasi. Otsetõusu teljes (see, mis jälgib taeva liikumist) on asi keerulisem. Kuna selle telje jaoks ei ole ühtegi arretiiri, hakkasime manuaalist selgust otsima. Lõpuks jõudsime oletuseni, et mootoribloki põhja all oleva luugi kaudu tuleb lõdvaks lasta kolm suuremat kruvi. Seejärel peaks teleskoop otsetõusus vabalt liikuma. Kuna manuaalis oli mitmeid tähistusvigu, ei hakanud igaks juhuks asja näppima.

Teleskoobi liigutamisest. Käändeteljes liigub teleskoop nagu vana hea Mizargi: üks arretiir ja kruvi peenliikumise tarvis (4 kraadi kummalegi poole). Otsetõusus liigutamiseks on elektrimootor, millele lisanduvad "peenliikumise" nupud mõlemal pool mootoriblokki (360 kraadi liigutatav). Sisuliselt on need nupud ühendatud tiguajamiga. Kiiresti saab teleskoopi otsetõusu sihis liigutada lihtsalt torust pöörates. Tõsi, selleks tuli päris märkimisväärselt jõudu kasutada. Seegi mure laheneb eelmises lõigus mainitud kolme kruvi timmides. Mootoriblokil on 12V alalisvoolu sisend, mida toidab päris korralike mõõtmetega toiteplokk (220V). Mootori ja toiteploki vahel on võrdlemisi pikk, peenike kummiisolatsiooniga kaabel. Mootoribloki küljel on veel omamoodi pesa, millesse peaks ühendada saama "juhtimispuldi" (mis ei ole standardvarustuses). Mootoriblokilt võib veel leida kaks lülitit, mille kasutamine jäi mõnevõrra segaseks. Üks on kindel neist lülitatakse mootorit sisse ja välja. Kuid milleks 2 lülitit?

Pisut fokuseerijast. Fokuseerija on 2" (ca 5cm) sisemise läbimõõduga - see annab võimaluse kasutada väga häid okulaare. Ka liikumise ulatus on korralik. On olemas ka 1.25" okulaaride adapter, mida vaikimisi kaasa tulnud okulaaridega tulebki pruukida. Kõik ühendused on varustatud fiksaatorkruvidega (välja arvatud fokuseerija ise, kuid seal ei ole seda ehk vajagi?). Probleemne on fokuseerija liikuva osa paksult määrdega koos olemine.

3. Optika

Peapeegel on sellel teleskoobil paraboolne, suhtelise avaga f/8 (sellele viitab nimes P8). Peapeegli läbimõõt on 150 mm, mis annab fookuskauguseks 1200 mm. Väidetavalt on peegli täpsus 1/10 kollase valguse lainepikkust.

Sekundaarpeegel on võrreldes TAL-2'ga pisemaks tehtud - lühikese pooltelje läbimõõt (ehk toru otsast sisse vaadates sekundaarpeegli läbimõõt) on 30 mm. See tehti pisem kujutise kontrasti suurendamise huvides. Tolku peaks sest olema põhiliselt kogenud planeedivaatlejaile.

Okulaare on kaasas 2 tükki - 7.5 ja 25 millimeetrised. Esimene annab siis 160 kordse ja teine 48 kordse suurenduse. On olemas ka 2x Barlow lääts, mille abil saab suurendusi tõsta 96 ja 320 korrani. Viimane on ka ligikaudu suurim mõistlik suurendus. Suurest vaateväljast unistajatele võiks soovitada 40 mm fookuskaugusega okulaari, mis annab 30x suurenduse. Või hoopis saadaolevat 24 mm fookusega ülilaia väljaga 2" okulaari.

Otsija on 50 mm objektiiviga, suurendus 8 korda. Tegu on väga kvaliteetse eksemplariga. Vaateväljas on niitrist, mille keskpunktis on tegelikult joonteta ala. See on üsna mugav. Ainukene probleem on selles, et niitristi on musta taeva taustal päris raske märgata (kui üldse).

(Nuputasin natukene ja leidsin, et lahenduseks võiks olla mingi pisikene punane valgusdiood otsijast sisse kumama panna. Toiteks peaks piisama kella patareist.)

[Pilt: TAL-150P8 peapeegli kinnitus]
Peapeegel on kinnitatud klassikalisse 3 kruvi abil justeeritavasse hoidjasse. Keskel on näha ka fiksaatorkruvi.
Tekkinud probleemidest: nagu üsna alguses mainitud, kolksus peapeegel hoidjas. Peegel liikus vähemalt pool sentimeetrit! Nädal-paar peale teleskoobi saabumist võtsime peapeegli hoidja torust välja. Selleks tuli toru küljelt kolm kruvi lahti keerata. Peeglihoidja on väga korralikult valmistatud ning kaetud musta mattvärviga. Peegel asub kolmeharulise "käpa" sees, hoidjast välja kukkumist takistavad kinni kruvitavad piirajad. Piirajate peegli poolsele küljele oli liimitud tavaline joonistuspaber, mis peegli liikumise tõttu oli üsna ära kulutatud. Kui tõstsime peapeegli hoidjast välja, sai torust välja pudenenud papitükkide esialgne asukoht kohe selgeks. Kolm suuremat pidid toetama peeglit alt ja kolm pisemat servadelt (olles "käppade" ja peegli vahel). Saatuslikuks oli saanud hea viimistlus - kasutatud liim ei hakanud hästi värvi külge. Lihvisime peene liivapaberiga värvi maha ning liimisime papitükid tagasi. Avastasime seejärel, et peegel loksus hoidjas ikka kahtlaselt palju (ca 2-3 mm). Mõeldud tehtud - liimisime külgpappidele tavalise kirjapaberi ribad peale. See lahendas ka probleemi.

Loomulikult oli peegel esialgu kollimatsioonist väljas. Kollimeerimine käib 3 kruviga, lisaks on keset peeglit veel üks kruvi. Kõik kruvid on näpuga keeratavad, keskel kontramutter. Väga positiivse omadusena märgin ära selle, et toru alumine ots ei ole kinnine. Tagumisse otsa käib plastmassist kaas, selle äravõtmisel näeb peegli kõrvalt toru eesmisest otsast välja. Milleks see hea peaks olema? Niimoodi jahtub peegel palju kiiremini ümbritseva õhuga samale temperatuurile. Kahjuks ei taha toru tagumist otsa kattev kaas hästi peal püsida.

4. Esimesed vaatlused

Panime teleskoobi rõdul püsti ja sättisime telje ligikaudu põhjasuunda (kompassi abil). Mootor ka käima. Suunasime teleskoobi Jupiterile, tänu heale otsijale oli leidmine käkitegu. Esimene proovitud okulaar oli 25 mm fookusega Plössl. Jupiter on udune, ühes küljes kiirtevihk. Süüdistame selles kollimatsioonist väljas peapeeglit. Poovime ka 7.5 mm okulaari - sama jama. Muidugi oli Jupiter veel udusem. Proovisime Jupiteri peal ka järgi, kuidas kellamehhanism veab - planeet poolenisti vaatevälja serva taha ja pisut ootamist - tundus, et mootor käib korralikult.

[Pilt: Plejaadide kaart]
Vaatevälja määramiseks sobib hästi täheparv Plejaadid. Kaardil olevad ringid kujutavad vaatevälju 0.5, 1, 1.5 ja 2 kraadi.
Järgmine sihtmärk - Saturn. Esmalt proovisime jälle 25 ja 7.5 mm okulaare, planeet oli ikka udune. Teleskoopide kohaletoimetaja andis meile proovimiseks kaasa ka 24mm ülilaia väljaga 2" okulaari ning 32mm okulaari. Loomulikult ei saanud me erinevusest aru - olid ju suurendused sisuliselt samad (võrreldes 25mm okulaariga). Vaateväli "läks vist jah" suuremaks. Järgmiseks sihtmärgiks olid Plejaadid. Uskuge või mitte - terve täheparv oli korraga vaateväljas! Ja seda 50x suurendusega. Kujutis oli terav kuni peaaegu vaatevälja servani - väga hea tulemus. Lugejatest teleskoobiomanikud võiksid enda teleskoobiga kah sama testi teha (vt. pilti).

Proovisime vaadelda ka Orioni udukogu (M42), kuid see ei paistnud Tartu taeva suure heleduse tõttu eriti hästi foonist välja. Seevastu oli hästi näha Sõim Vähi tähtkujus (M44). Kuna pikka vaatlemise ja katsetamise peale hakkas jahe, läksime ca tunniks tuppa sooja, jättes teleskoobi täheparve jälgima. Kui tagasi tulime, oli täheparv endiselt vaateväljas.

Viimaseks jäi Kuu. Tund aega väljas seisnud teleskoop näitas ka märksa paremat pilti.

Avaleht | Arhiiv
© Tartu Tähetorni Astronoomiaring 2000-2001

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies