ehk LAURITSAPÄEVA LANGEVAD TÄHED

Aeg-ajalt taevasse ilmuv tulejälg, mida rahvasuus langevaks täheks kutsutakse, pole midagi erakordset ja küllap on paljud seda juhtunud nägema. Pimedal ööl võib hoolas vaatleja tunni jooksul üles lugeda kümmekond meteoori; õhtutundidel pisut vähem, hommiku eel rohkem. Aga tund on pikk aeg ning vähestel jätkub kannatust "langev täht" ära oodata.

Seepärast paeluvadki astronoomide tähelepanu need ööd, kus meteoore ilmub tavapärasest rohkem. See juhtub siis, kui Maa läbib kosmiliste osakeste pilve või voolu. Sellised pilved tekivad komeetidest - igakordsel Päikesele lähenemisel keedetakse komeedi ainest välja osakeste pilv, mis hakkab tiirlema ümber Päikese emakomeediga sarnasel orbiidil. Kui selliseid pilvi koguneb nii palju, et terve komeediorbiit on osakestega täidetud, räägitakse meteoorivoolust.

Praeguseks juba poolteist sajandit kestnud meteoorivaatluste käigus on täheteadlased välja selgitanud tuhatkond sellist voolu. Aga ainult kümmekond neist on suutelised langevate tähtede arvu oluliselt kasvatama. Ja vaid kolm - jaanuarikuised kvadrantiidid, augustikuised perseiidid ning detsembri geminiidid - väärivad tõeliselt neile antud nimetust "rikkad voolud" (ingl. major showers).

Algajale vaatlejaile meie laiuskraadil on perseiidide vool kahtlemata kõige sobivam. Augustiöö on juba piisavalt pime aga pole veel liiga pikk. Selge taeva tõenäosus on augustis märksa suurem kui detsembris-jaanuaris, ja mis peaasi - ilm on tunduvalt soojem. Kui vaatluskoht on piisavalt pime ning kuuvalgust pole segamas, võib tunniga kokku lugeda rohkem kui poolsada meteoori.

Astronoomilisest taustast.

Perseiidide meteoorivoolu tekitajaks on üsna tagasihoidliku heledusega Swifti-Tuttle'i komeet, mille tiirlemisperiood on 130 aastat ja mis viimati külastas Päikese-lähedast ruumi 10 aastat tagasi, 1992. aastal. Ilmselt on tegu väga vana komeediga, mis esmastel ilmumistel võis olla ülimalt hele - et täita meteoorkehadega (komeedi aine tükikesed!) ühtlaselt ja üsna laialt (Maa läbib voolu tihedama osa 12 tunniga, mis kiiruse 30 km/s juures teeb voolu läbimõõduks 1.3 miljonit kilomeetrit!), kulub tohutul hulgal ainet.

Perseiidide voolu omapäraks on nende suur kiirus Maaga kohtumisel (59km/s). Selle põhjuseks on asjaolu, et meteoorkehad tiirlevad Päikese ümber Maaga võrrelduna vastassuunas. Kui planeedid ja enamus asteroididest liiguvad Päikese ümber ühes suunas, piki ligikaudu samas tasandis asuvaid ringorbiite, siis komeedid ja meteoorid liiguvad üsna juhuslikult. Perseiidide jaoks tähendab see juhuslikkus seda, et nad langevad Maale "ülaltpoolt" ekliptikat, Perseuse ja Kassiopeia tähtkujude vahel asuvast punktist - nn. radiandist. Meteoorkehade liikumiskiirusele liitub maa orbitaalne kiirus, ning kui arvestada kohtumisnurka, saame kogukiiruseks 66 km/s.

Perseiidide radiandi liikumine aastal 2002.

Tänavused perseiidid.

2002. aasta on perseiidide meilt vaatlemiseks eriti soodus. Vool on aktiivne 17. juulist 24. augustini, oodatav maksimum - kuni 100 metoori tunnis - saabub ööl vastu 13. augustit, kell pool kaks kohaliku suveaja järgi. See on vaid veerand tundi pärast keskööd. Esimesele veerandile (15. aug.) lähenev Kuu käib madalalt ning loojub juba enne kella 23. Seega on looduse poolt maksimaalne pimedus garanteeritud, kui vaid ilm selge oleks. Ja kuigi hommiku poole meteoorkehade tihedus väheneb, kompenseerib selle radiandi suurenev kõrgus.

Sobivaim vaatlusaeg on 10. - 14 augusti öödel kella 22-st kuni koiduvalguseni. Meteoorivooludega käivad alati kaasas ootamatused ja pole ime, kui juhtute nägema ettearvamatut lendtähtede puhangut. Aga vähemalt paarkümmend meteoori tunnis peaks olema garanteeritud kõigil neil maksimumilähedastel öödel.

Juba seitsmendat aastat saavad astronoomiahuvilised kokku just lauritsapäeva langevate tähtede all, seekord Hiiumaal.