Vaatleja
Päikesesüsteem (2/2001): Artikkel
20.03.2001 Sillerdav sirp ehataevas
Jaak Jaaniste

Veenus on jõudmas alumisse ühendusse. Tähendab, ta on samahästi kui Maa ja Päikese vahel. Nagu noorkuu. Ja tõepoolest - juba binokliga vaadates näeme, et tavapärase planeediketta (Jupiter, Marss) asemel on taevas kitsuke sirp.

Ainult et kui kitsuke kuusirp on täiskuust palju kordi tuhmim, siis Ehatähena paistev Veenus on niisama hele kui kaks kuud tagasi, siis, kui valgustatud oli täpselt pool planeei kettast. Muidugi - kui Kuu on Maast alati peaaegu samasugusel kaugusel, siis vastasseisu tulev Veenus on Maale võrratult lähemal kui oli "poolkuuna" paistev Veenus 18. jaanuaril. Sellevõrra paistab ta (teleskoobis) ka suuremana, ja see peaks faasi vähenemist kompenseerima.

Rehkendame. Oletame, et Veenuse pind on kogu aeg ühesuguse heledusega - valgustab teda ju Päike, ja Päikesest on planeet kogu aeg samal kaugusel - 108 miljonit kilomeetrit. Liikudes Maa ja Päikese vahele, tuleb Veenus Maale järjest lähemale ning sellega koos kasvab ka näiv läbimõõt. Kasvab valgustatud osa pindala ja vatavalt suureneb heledus. Anname arvud:

Kuupäev Kaugus
milj. km.
Näiv
läbimõõt
Faas Valgustatud
osa pindala
Heleduste
suhe
Arvutatud
tähesuurus
Tegelik
tähesuurus
18.01 100 25" 0.5 312 1.0 - 4.43 - 4.43
18.02 67 37" 0.3 410 1.32 - 4.73 - 4.62
28.02 58 43" 0.22 406 1.30 - 4.71 - 4.60
09.03 50 50" 0.13 325 1.01 - 4.46 - 4.37
19.03 44 56" 0.05 157 0.50 - 3.69 - 4.30
29.03 42 59" 0.01 35 0.11 - 3.03 - 4.03

Nojah - kuni märtsi alguseni läheb kõik enam-vähem ootuspäraselt. Aga siis ... heledus peaks kiiresti kahanema, kuid võta näpust! Poolteise tähesuuruse asemel kahaneb Veenuse heledus vaid pool tähesuurust. Ja alates 30 märtsist hakkab heledus uuesti suurenema, kasvava faasi arvel muidugi.

Veel 20 aastat tagasi andsid kõik astronoomiaraamatud pakutavaks heleduseks meie tabeli eelviimase veeru. Erandiks pole ka "Tähetorni Kalender", mis kasutas Leningradis arvutatud heledusi. Veenuse näivat heledust on raske mõõta, kuna puudub sobiva heledusega "võrdlustäht". Ja nii usutigi rehkendut rohkem kui silmi. Alles viimase aja täppisriistad sundisid arvutatud heledusi korrigeerima, et nad vaadeldavaga kokku läheks...

Milles ikkagi asi? Arvatakse, et põhjuseks on Veenuse atmosfääri omapära: pimestavalt heleda pilvekihi kohal on veel Maa atmosfääri jagu läbipaistvat õhku. See toimib läätsena, painutades Päikeselt tuleva valguse pilvekihile, mis ta tagasi hajutab. Kui see kiirgus tuleb meie poole "piki atmosfääri", koonduvad need hajunud kiired vikerkaare taoliseks heledaks ribaks, mistõttu planeediketta serv on pea kaks korda heledam "sirbi" sisemisest osast. Aga üheprotsendise faasi ajal me ainult seda kitsukest serva näemegi.

Tulge ja vaadake ise. Veenus on taevas madalal ja meie oma atmosfäär paneb sirbikese kõigis vikerkaarevärvides sillerdama. Ehatähe atmosfäär teeb sirbi harud pikemaks, pimestavat poolringi on lihtne ka pildile saada.

Kellel on veel kasutusel "Zenit"-tüüpi fotoaparaat, võib selle kaasa võtta. Tähetorni Zeissi teleskoobil on olemas vahetükk, mis lubab fotoaparaadi tavaobjektiivi asendada teleskoobi endaga. Kui aparaat kaasas ja film sees, teeme teile mälestuseks foto sirbikujulisest Ehatähest.

Avaleht | Arhiiv
© Tartu Tähetorni Astronoomiaring 2000-2001

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies