Meie Ameerika sõbrad on ametis Veenuse pildistamisega: Päikesele lähenev
planeet on muutunus kitsaks sirbiks. Et ta on samal ajal horisondi lähedal,
hakkab valguse murdumine (refraktsioon) mõjutama tema värve. Punane valgus,
mis atmosfääris vähe murdub, jääb allapoole (silmapiirile lähemale), sinine
seevastu "kerkib üles". Tulemuseks on vikerkaarevärviline sirp, nagu seda
näitab veebileht "Spaceweather"
Veenus 3. jaanuaril, faas 4%, läbi 8-tollise teleskoobi.
Ron Waymani foto.
Et meile saabunud rekordkõrge kõrgrõhkkond annab lootust selgemale ilmale,
tasuks õhtuti Veenust vaadata. Sirp on hästi näha juba paarikümne kordse
suurendusega ja planeet ise ehavöös kergesti leitav. Kurvem lugu on see, et
erinevalt Floriidast on Veenus meie taevas rohkem püsti ja seetõttu ka
värvid raskemini eristatavad.
Veenus meil ja Ameerikas, pool tundi pärast Päikese
loojumist.
Aga meilgi on oma trump ootamas. 14. jaanuaril saabub Veenuse alumine
ühendus, kus ta on täpselt meie ja Päikese vahel. Õnneks mitte nii täpselt
kui 2004.a. juunis, vaid sellest tublisti (tervelt 7 kraadi!) "ülalpool".
11. jaanuaril jõuab Veenus Päikese loojumise ajaks otse tema kohale ja
paistab taevas "jumala selili".
Neli aastat tagasi (2001. aasta "Vaatlejas": Ehatähest saab Koidutäht ja Sillerdav sirp ehataevas) meil seda "selili Veenust"
näha ei õnnestunud. Aga see oli ka ebasoodsam moment, kuna märtsitaevas on
ekliptika silmapiiriga liig suure nurga all. Ehk nüüd...
Vast saate parema pildi kui Andres Kuperjanov mullu
12. detsembril, siis oli Veenuse faas veel 23%.
Proovime! Ja head uut aastat kõigile.
|